2-päevane lahkamise CPD Hollandis

Osalesin 1-2. aprill Hollandis, Hofma & Van Gelder kliinikus sadulapassijatele suunatud koolitusel ja hobuse lahkamisel. Koolituse fookuses oli eelkõige sporthobune ja varustuse mõju kogu anatoomilisele struktuurile. Lahkamist viisid läbi ja andsid omapoolsed selgitused veterinaararstid Annemarie van Gelder ja Jos Hofma. Dr Van Gelder on veterinaarharidusega füsioterapeut ja kiropraktik ning Dr Hofma rahvusvaheliselt tegutsev sporthobuste veterinaararst, põhisuunaks ortopeedia. Grupis oli meid 8, piisavalt väike grupp, et küsimused saaks kõik vastatud ja minna süvitsi teemadesse, mis kellegile rohkem huvi pakkus.

Olgu öeldud, et lahatav hobune eutaneeriti ravile allumatu terviserikke tõttu. Üksikasju hobuse kohta ei ole lubatud meil avaldada, kuid nii palju saan jagada, et tegemist oli korrektselt treenitud ja hästi arenenud lihastikuga hobusega (edaspidi kadaaver). Lahkamist pildistada ei lubatud, kuid kliiniku poolt oli oma fotograaf, kes meile pildid hiljem edastab soovitud struktuuridest. Kadaaver oli asetatud püstiselt, mis lubas meil vaadelda anatoomilisi struktuure erinevates asendites, varustuse mõjusid ja võrrelda lihaste tasakaalu/sümmeetriat.

Selle 2-päeva sisse mahtus väga palju informatsiooni ja tehnilisemat anatoomilist arutelu, kuid selle blogipostituse proovin hoida kerge ja toon välja olulisemad mõttekohad:

 1. Tugev suulise surve/ tugevalt kinnitatud ristkapsel = vähenenud tagajalgade töö

Hobune on üks suur tervik, kõik on omavahel seotud. Hobuse KEEL on lihas ja palju suurem, kui arvata võib. Hobuse viimane hammas on silmade juures ja keel läheb veel sellest kaugemale. Keel on ühendatud läbi lihasteketi tagumiste jalgadeni välja. Saime proovida omal käel tagumise jala tahapoole sirutust ilma ja seejärel koos tugeva suulisesurvega. Vahe oli märgatav, suulise survega oli tagumine jalg ca 10 kg raskem tahapoole tuues. Sama effekt oli ka tugevalt kinnitatud ristkapsliga. Mina, ratsutajana, peale seda kogemust ristkapslit ilmselt enam ei kasuta, kuid kui sinu hobusel on see tõesti vajalik, siis veendu, et ristkapsli vahele mahuks vähemalt 2 sõrme.

 2. Tugevalt kinnitatud sadulavöö = vähenenud selja mobiilsus

Saime selga palpeerides tunnetada rinnalülide ogajätkete mobiilsust, eriti T10-T13, mis on liikuivaim ala hobuse rinnalülides. Seejärel pandi peale tugevalt kinni tõmmatud sadulavööd imiteeriv side ja rinnalülisid uuesti palpeerides oli liikumine palju jäigem. Kui enne selg vetrus ilma suurema vaevata, siis nüüd oli see oluliselt raskem. Lisaks selja mobiilsuse vähenemisele, ei luba kinnine vöö hobuse rindkerel laieneda välja hingates. Lihtne reegel on, et sadulavöö vahele peab mahtuma 3 sõrme. Sadulavöö mõjutab rinnalihaseid, rindkere saaglihast, roietevahelisi lihaseid ja kõhulihaseid. Hobune tõstab oma selga aktiveerides neid samu eelloetletud lihaseid, kui nende funktsioon on häiritud sadulavöö surve tõttu on ka raskendatud selja ja õlavöötme tõstmine. Lisaks peab vöö olema õige laiusega, ühtlase survega ja jätma vabaks küünarliigese. Oluline on ka, et pannalde asukoht, kuhu tekib suurim survepunkt, ei jääks lihase äärele vaid lihase keskele.

3. Valjad peavad samuti sobima!

Huvitav oli näha, kui palju närve asub hobuse peas ja kui palju lihaseid on suu ümbruses. Valjad peavad vabaks jätma järgmised kohad: oimu-alalõua liiges, silmakoopaalune mulk, näohari, lõuatsimulk ja ninaluu. Jälgima peab, et otsmikurihm on piisavalt pikk ja kuklatagune rihm õige laiusega, mis jätab vabaks kõrvakõhre.

4. Tähelepanekuid sadulaalast

 Enne lahkamist saime palpeerida selga, nii nagu teeme seda iga sadulapassimise algul ning seejärel saime näha, mis päriselt nahakihi all toimub. Esimesena vaatas meile vastu cuteaneous trunci lihas, mis kinnitub üsna spontaanselt õla, kõhu ja ka seljal sadulaalal. See on lihas, mille funktsioon tuleb kasuks suvel, kui on vaja putukaid eemale tõrjuda, tekitades spasme. Näha seda lihast ka sadulaalal, võib olla kindel, et puhtalt putukahooaja tõttu võib vajada sadul korrigeerimist. Latissimus ja longissimus dorsi olid oodatult massiivsed, kuhu heameelega asetaks peale sadula. Väga hästi oli arenenud rindmiku trapetsilihas ning kinnitus hoopis suuremale alale kui seda näidatakse õpikutes. Samuti üllatas abaluukõhre suurus. Kui õpikutes on näha poolkuu kujulist kõhret, siis selle hobuse puhul tuli kõhre oluliselt madalamale ja kaudaalne osa oli ca 10 cm lai. Siinkohal ei väsi rõhutamast, kui oluline on esikaare kuju ja pikkuse sobivus hobusele, et abaluu liikumist ja selle kõhret säästa. Spinalis lihas, mis raskust ei kanna ja mida näen liiga tihti atroofilisena, seda üldjuhul liiga kitsa sadulatwisti tõttu, oli sellel hobusel hästiarenenud, andes taaskord mõista sadula sobivusest ja korrektsest treeningust.

5. Hobuse vaagnaluu asetus treeningus ja SI-liiges

Dr Jos Hofma peatus pikemalt ka väikesel kuid väga olulisel SI-liigesel (sacroiliac joint). SI-liiges on ühenduskoht niudeluu ja ristluu vahel. Sellel ja ümbritsevatel sidemetel on oluline roll raskuse kandmisel ja tagajala ettetoomisel. Vigastused sellele alale on sporthobuste seas üsna levinud ja võivad tekkida läbi ebakorrektse treeningu, kus vaagen on hüperfleksioonis või hüperekstensionis nt nõgusa seljaga treenimine. Tihti saab seostada SI-liigese vigastust suspensioonisideme desmiidiga (suspensory ligament desmitis), seda ligikaudu 60% juhtudest. Veelkord rõhutades, kui oluline on, et treenime oma hobust anatoomiliselt korrektselt ja varustus, mida kasutame lubab seda teha.

Lõpetasime seminariruumis, kus oli mitmeid säilitatud skelette. Vaatasime erinevaid kissing spine, artriidi ja asümmeetria juhtumeid. Saime ka arutada asümmeetrilist liikumist, kus lõppeb asümmeetria ja algab longe ning jõudsime järeldusele, et on alget uuele koolitusele aitamaks sadulapassijatel paremini hobuse liikumist hinnata. Mina igal juhul jään ootama ja kahtlustan, et ei jää see ka viimaseks lahkamiseks, kus osalen. Äärmiselt tänuväärne kogemus ja midagi, mida kannan alati nüüd oma tööriistakohvris!